E-õpe ei tähenda ainult õppematerjalide veebipõhisesse õpikeskkonda ülespanekut, et õppijad need iseseisvalt läbi töötaksid. See on koolitus, kus õppematerjalide loojad peavad arvestama erinevaid õpistiile, mõnele õppijale on parim materjal lugemiseks (arvutiekraanilt või paberilt), teine soovib vaadata videona ja kuulata teksti juurde. Teadmiste kinnistamiseks sobib mõlemal juhul praktiline tegevus ehk õpitu läbi tegemine. E-kursustel ei tasu ära unustada ka suhtlemist ja tagasisidet tehtule. Veebipõhise kursuse läbiviimisel peab alati olemas olema inimene, kes vastutab kursuse jooksul õppijatele antava igakülgse toetuse eest.
E-koolitus nõuab osalejalt enesedistsipliini
Tavalised ja meil enam levinumad e-õppelahendused on sageli sisuliselt osaleja iseseisev töö, kus kogu õppematerjal esitatakse lugemiseks. Parem variant oleks loe, vaata, kuula ja tee selle järgi. Lisame siia suhtlemise teiste kursusel osalejate ja juhendajaga ning saame tulemuse, kus igal ühel on võimalik omandada vajaminevaid teadmisi ja oskusi e-õppe vahendusel. Iseõppimine nõuab enesedistsipliini, kuid seades oma koolitusele ajalised piirangud, suheldes kaasõppurite ja juhendajaga, on võimalik peagi leida, et e-õpe aktiveerib, innustab ning annab juurde teadmisi ja oskusi.
Tutvudes ja uurides e-õppe teematikat lähemalt oma ala spetsialistide kirjatükkidest ja veebilehtedelt ning kasutades antud valdkonnas saadud kogemusi võib siinkohal tuua välja mõned probleemsed aspektid, mida tuleks e-kursuste läbiviijatel kindlasti arvestada.
Mõned näited e-ope.ee portaalist ja e-ülikoolist saadud materjalidest. Näiteks osaleb õppija esmakordselt elus e-kursusel. Kui kursus on paar nädalat kestnud, avastab ta, et koolitus e-õppena vist ikka ei sobi talle. Internetiühendus kodus on hakanud streikima ning on raskusi kursusele ligipääsuga. Kui ta leiab võimaluse interneti kasutamiseks ja pääseb kursusele, siis temale ebaselgetes juhistes või ülesannetes tunneb ta ennast abituna ja üksinda ning see langetab kursusel osalemise motivatsiooni veelgi. Osaleja arvates selline koolitus teda ei aita.
Teiseks probleemseks näiteks võib tuua olukorra, kus registreerunud õppurile kursuse kirjelduse järgi paistis kursus talle meeldivat, kuid kursusel osaledes avastab ta, et koolitus ei vasta ta ootustele. Ta ei ole rahul kursuse sisu, ajakavaga (liiga intensiivne) ning kohustuslike ülesannetega.
Kolmandaks enamlevinumaks e-õpet pärssivaks teguriks on see, et kursuse käigus tekivad õppuril mitmed tehnilised probleemid (programm ei käivitu, arvuti jookseb kokku, ei oska tarkvaraga ümberkäia jne) ning sisulised küsimused, mis takistavad tal koduste ülesannete sooritamist. Ja kui siinjuures juhendaja ei reageeri koheselt õppuri abipalvetele, siis ongi käes negatiivsetest emotsioonidest küllastumine e-kursuste ja e-õppe suhtes.
Nende probleemide kokkuvõtteks, mida e-õpe ja selle koolitus võib sisaldada, tahan öelda kõigile e-kursuste läbiviijatele (kes viivad e-õpet läbi inimestele, kes koolis ei käi või ei osale antud hetkel ühegi õppeasutuse õppeprotsessis), et leppige kohe õppe alugses kokku kursuse intensiivsuses ja kohustuslikes töödes ning teistes distsipliiniküsimustes. Pühendage rohkem aega oma kursuslastele, aidake ja juhendage neid igal sammul kui nad seda paluvad. Tundke siirast huvi kuidas neil läheb ning kandke hoolt, et teie e-kursus oleks huvitav ja pakuks osalejale avastamisrõõmu ja rahulolu.
Eve Keerus-Jusupov
04. september 2009